Tallinna mitmepalgeline arhitektuur
27.09.2022Eduard Kohlhof
Tallinn on kompaktne kontrastidelinn mere ääres, kus kõige hinnalisemateks arhitektuuripärliteks on keskaegne vanalinn, kaitserajatised ja puitehitistega eeslinnad.
Vanalinnast leiab suurepäraselt säilinud vanaaegsed kirikud, hooned ja kindlustused. Piisab vaid vanalinnast lahkuda ja üle tee minna, kui jõuate ülimoodsasse Rotermanni kvartalisse, teisele poole jääb aga vanaaegne Kalamaja eeslinn. See koosneb suuresti kunagi kalurite eluasemeks olnud puumajadest. Tänapäeval on tegemist Euroopa ühe tuntuima hipsterite elurajooniga.
Kadriorus seisavad kõrvuti barokkloss ja moodne kunstimuuseum Kumu. Nende kõrval aga asub maaliline kvartal, kus on kuni praeguseni säilinud 19. sajandi provintsliku kubermangulinna õhkkond. Tallinna kesklinnas seguneb sõjaeelse Eesti Vabariigi range ja terviklik esindusarhitektuur nõukogude ehitistega. Järgnevalt saabki lugeda erinevate Tallinnas leiduvate arhitektuuristiilide kohta. Iga stiili kohta on välja toodud näiteid, mida saab oma silmaga linnaruumis imetleda.
Tallinna arhitektuuriliselt eristuvad piirkonnad
Gootika
Toompea nõlval asus juba 11. sajandil kindlustatud linnus ning praeguse Raekoja platsi ümbruses olid asula ja taraga piiratud turg. Läheduses asusid kaks kaubahoovi – skandinaavia ja vene turg.
Kui ristisõdijad 1219. aastal saabusid, rajati Toompeale loss ja toomkirik. Esimese kindlusemüüri ehitamist Toompea ümber alustati 1229. aastal. All-linnas rajati esimene kindlusemüür 1265. aastal kuninganna Margareeta soovil. Tänapäevani säilinud kindlusemüür pärineb 14. sajandist. Sel ajal moodustus linn, mis koosnes kahest eraldiseisvast osast – Eesti hertsogiriigi pealinn Toompea (Domberg ehk ülalinn) ja hansalinn Revali all-linn.
Kõige olulisem periood Tallinna arhitektuuri arengus oli 13.–16. sajand. Tallinna gooti arhitektuuri mõjutasid Gotlandi saare, Alam-Reinimaa, Westfaleni ning hiljem hansalinnade ja Saksa ordu arhitektuur. Omapära lisas kohalik ehitusmaterjal – paekivi.
14. sajandiks oli Tallinna lossist saanud Liivi ordu üks võimsamaid kindlusi. Lossi planeering, selle arhitektuuriline rangus ja lihtsus olid eeskujuks piirkonna teistele kaitserajatistele. Hilisemast ümberehitusest pääsesid üksnes lääne- ja põhjapoolne välismüür, samuti kolm torni, nende seas üks Eesti sümboleid – Pikk Hermann.
15. sajandil (hilisgootika ajajärgul) kerkisid linna raekoda, gildihoone, kloostrihooned ja elumajad. Omased on kõrgustesse venitatud fassaadid kõrgete vintskappidega. Eri planeeringute hulgas oli ülekaalus kahe ruumi, diele ja dornse’ga maja. Diele – avar kahe korruse kõrgune hoone koldega tagaseinas; seda kasutati eelkõige kontori või töökojana. Selle taga asus kalorifeerküttega eluruum – dornse. Ülakorrused, keldrid ja pööningud olid kasutusel laoruumidena.
Sellised majad kerkisid esmalt Pikale tänavale (Kolm Õde, Pikk 71), Laiale tänavale (Kolm Venda, Lai 38, 40, 42) ning Vanale turule (Isa ja Poeg, Kuninga 1).
Tallinna vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja kui hästi säilinud keskaegne linn. Tegemist ei ole mitte üksnes Läänemere, vaid kogu Euroopa mõistes ainulaadse linnaga.
Gooti arhitektuuri näited Tallinnas:
- Raekoda (15. saj), Raekoja 1.
- Toomkirik (15. saj), Toom-Kooli 6.
- Püha Nikolause ehk Niguliste muuseum (1420), Niguliste 3.
- Püha Olavi ehk Oleviste kirik (15. saj), Pikk 65 / Lai 50.
- Pühavaimu kirik (15. saj), Pühavaimu 2.
- Suurgildi hoone (1417), Pikk 17.
- Püha Olavi gildi hoone (1422), Pikk 24.
- Dominiiklaste püha Katariina kloostri hooned (14.–15. saj), Vene 12/14.
- Uus seek (16. saj), Rüütli 7/9.
- Hobuveski (14.–18. saj), Lai 47.
- Püha Birgitta kloostri raveliinid (1417), Merivälja tee 18.
Renessanss
Renessansiajast on säilinud vähe hooneid. Näiteks võib tuua Mustpeade maja (1597), Pikk 26. Kõige sagedamini väljendus renessanss Tallinna hoonete kaunistustes, eriti nikerdatud detailides ja dekoratiivsetes maalingutes.
Barokk
17. sajandi algul jõuab Tallinna uus stiil – barokk, täpsemalt protestantlik Põhjamaade barokk. Tegemist on ääretult vaoshoitud stiiliga, mille tunnuseks on otstarbekus ja lihtsus.
18. sajandil ilmneb barokk peamiselt ümberehitistes – alates Peeter I ajastust kuni 18. sajandi keskpaigani oli kogu Vene impeeriumis, v.a Peterburis, keelatud rajada kiviehitisi.
Tallinna barokkpärl on Roseni palee (1670. aastad, Pikk 28). Kõige suursugusem barokkehitis on Itaalia baroki stiilis Kadrioru loss, mille on kavandanud arhitekt Niccolò Michetti (1718, A. Weizenbergi 37). Veel üks näide on Eestimaa kuberneri residents ja kubermanguvalitsuse hoone (Toompea loss), mis on varase klassitsismi elementidega rokokoo stiilis (1773, arhitekt Johann Schulz, Lossi plats 1). Stenbocki maja (1685, Lai 17), mis kuulus vahepeal A. D. Menšikovile, esindab Hollandi barokki.
Püha Nikolause (Niguliste) kiriku põhjapoolse eeskoja fassaad kaunistati 17. sajandil skulptuuridega, aga päris sajandi lõpus ehitati tornikiiver barokkstiilis ümber (Niguliste 3).
Klassitsism
Klassitsismi ajajärgul (18. saj lõpp – 19. saj algus) püstitati ülalinna palju hooneid, all-linnas ehitati neid aga ümber. Ümberehituse käigus said paljud keskaegsed fassaadid uue moodsa klassitsistliku välisilme. Hoovi poolel jäi sageli püsima gooti stiil.
Klassitsismi parimad näited Tallinnas: valitsushoone (u 1790, Rahukohtu 3), Roseni maja (1830, Lai 5), Benckendorffi maja (1814, Kohtu 8), esimene kuppelehitis – Nikolai kirik (1827, Vene 24).
Historitsism
19. sajandi keskel tulid moodi historitsism ja eklektika. Selle esimesed ilmingud olid Tallinnas Kanuti gildi hoone (1864, Pikk 20), mis ehitati algul Tudori gootika stiilis, ja rüütelkonna hoone (1848, Kiriku plats 1). Reichmanni maja (1909, Pikk 21/23) on kõige huvitavam neomanerismi stiilinäide.
Alates sajandi teisest poolest muutub Tallinna ajalooline kese hoogsalt. Sajandi lõpuks hoonestatakse aktiivselt Viru väljaku ja Tõnismäe vahele jäävat ala ning vana ja uus linn hakkavad tasapisi kokku kasvama.
Tänu omapärasele ehitusmaterjalile on uue ajastu tööstusarhitektuur vanalinna omaga sarnane – Rotermanni laod ja vabrikud (Rotermanni 8), Roseni piiritustehas (Mere pst 6).
Juugend
20. sajandil jõuab Tallinna arhitektuuri Euroopas levinud juugendstiil, eriti Põhjamaade juugend, mis tekkis Soome arhitektuuri mõjul.
Sel ajajärgul töötasid Tallinnas tuntud Soome arhitektid A. Lindgren, H. Gezelius ja E. Saarinen. Viimane koostas 1913. aastal linna esimese üldplaani, mis nägi ette, et kauplemine nihkub vanalinna piiridest väljapoole.
Põhjamaade juugendi näited:
- Rahvusooper Estonia (1913), Estonia pst 4.
- Eesti Draamateater (1910), Pärnu mnt 5.
- Saarineni maja (1912), Pärnu mnt 10.
- Luteri vabriku tööliste maja (1905), Vana-Lõuna 37.
Teine juugendi allstiil, mis Tallinnas levis, oli eklektilis-dekoratiivne ehk nn Riia juugend. See on toretsevam, paistes silma suure hulga maskide ja kaunistuste poolest. Suurepärane näide on arhitekt J. Rosenbaumi Draakoni galerii (1910, Pikk 18).
Sõjaeelse Eesti Vabariigi aegne arhitektuur
Sel ajal nihkub linn oma ajaloolisest südamest väljapoole. Moodustub uus Tallinn – Eesti Vabariigi pealinn.
1930. aastate Tallinna arhitektuur on segu traditsionalismist, funktsionalismist, art déco’st ja Põhjamaade klassitsismist. See on hästi äratuntav ja soliidne, eelkõige tänu ristkülikukujulistele kujunditele ning tol ajal populaarsele pruunides või hallides toonides antratsiitkrohvile. 1930. aastate lõpus oli levinud fassaadi katmine dolomiitpaneelide või murtud paekiviga.
Just 20. sajandi funktsionalism on see, mis kujundas praeguse Tallinna linnasüdame tõeliselt rahvusliku välisilme.
Sõjaeelse Eesti Vabariigi aegse arhitektuuriga saab tutvuda Tõnismäel ja Pärnu maantee ääres, samuti Raua tänaval ning Politseipargi piirkonnas.
Funktsionalismi näited:
- Kunstihoone (1934), Vabaduse väljak 6.
- Tallinna linnavalitsuse hoone (1935), Vabaduse väljak 7.
- Tallinna nn Tšiili maja (Chilehaus) (1936) Roosikrantsi 23 / Pärnu mnt 36.
- Parlamendi ehk Riigikogu hoone (1922), Lossi plats 1a.
- Tuletõrjedepoo (1939), Raua 2.
- Metsakalmistu kabel (1937), Kloostrimetsa tee 36.
- Liiva kalmistu kabel (1935), Kalmistu tee 34a.
Nõukogude arhitektuur
See periood lisas Tallinna arhitektuurile kaks algupärast stiili – 1940.–1950. aastate stalinlik klassitsism ja 1950.–1980. aastate nõukogude modernism. Tallinna nõukogude arhitektuuri eripära võrreldes teiste liiduvabariikidega seisneb selle kodanlikkuses, mis on ka põhjus, miks Tallinn oli populaarne võttekoht filmitegijatele, kes filmisid siin n-ö läänelikku elu.
Arhitektuur aastatel 1945–1961
Pärast sõda Eestisse jäänud arhitektid ehitasid sõjaeelses stiilis. Selles on märgata Saksamaa mõju – kõrged kivikatused, 1930. aastatele omane hall või pruun krohv.
- Teaduste Akadeemia hoone (1958), Estonia pst 7.
- Kino Sõprus (1955), Vana-Posti 8.
Juba 1950. aastate algul võttis võimust rahvusvaheline stalinlik klassitsism.
Sel ajal suunati Tallinna tööle või praktikale Leningradist pärit arhitektid. Nad lisasid linna välisilmele nõukogulikkust, mis muutis selle ideoloogiliselt väljapeetumaks ja väljendas paremini stalinlikke ideid, kuid tegemist oli siiski tüüpprojektidega.
- Tornmaja (1954), Tartu mnt 24.
- Laevastiku ohvitseride maja (1954), Mere pst 5.
Eriliselt huvipakkuvad on aga 1950.–1960. aastatel hoonestatud Mustamäe, Pirita ja Nõmme, mis ei sarnane millegi poolest teistes Nõukogude Liidu vabariikides ehitatuga.
Arhitektuur aastatel 1960–1980
Päris Hruštšovi sula alguses 1960. aastatel katsetatakse Tallinna arhitektuuris eri stiilidega. Kerkivad rajatised, millest ei saa mitte üksnes linna, vaid kogu vabariigi sümbolid. Raudsest eesriidest hoolimata jõuavad Eesti arhitektuuri uued moodsad suundumused Põhja-Euroopast, eriti Soomest. Modernismi eripära seisneb just selle rahvusvahelisuses.
- Välisministeeriumi hoone (1968), Islandi väljak 1.
- Tallinna Ülikooli raamatukogu (1964), Rävala pst 10.
- Lillepaviljon ja restoran Tuljak (1964/1970), Pirita tee 26, Pirita tee 26e.
- Lauluväljaku lava (1960), Narva maantee 95.
- Viru hotell (1972), Viru väljak 4.
- Kirjanike maja (1963), Harju 1.
- Maarjamäe memoriaal (1960/1975), Pirita tee 74.
1980. aastatel ehitatakse Tallinna brutalismi stiilis hooneid, millest suurem osa valmis 1980. aasta olümpiamängude ajal toimuva olümpiaregati ajaks. Just siis rajatakse Pirita tee koos mereäärse promenaadiga, mis ühendab kesklinna Pirita ja Olümpiapurjespordikeskusega.
- Tallinna Olümpiapurjespordikeskus (1980), Regati pst 1.
- Olümpia hotell (1980), Liivalaia 33.
- Linnahall (1980), Mere pst. 20.
- Rahvusraamatukogu hoone (1992), Tõnismägi 2.
Tänapäeva Eesti arhitektuur
Pärast 1970. aastatele iseloomulikku paneelmajade ajastut ja 1990. aastate Nõukogude modernismi tegi tol ajal eesrindlikuks peetud Eesti arhitektuur 1990. aastate lõpuks olulise hüppe edasi.
Viimase aja projektid on linna välisilmet märkimisväärselt muutnud. Kaasaegse arhitektuuri huvilistel jagub Tallinnas ringivaatamist. Nüüd peegeldavad siinsed ehitised Põhja-Euroopale omaseid suundumusi. Iseloomulikud tunnused on järgmised: otstarbekus; moodsate, sh looduslike materjalide (eriti puidu) ja energiasäästlike tehnoloogiate kasutamine.
Hea näide on kunstimuuseum Кumu (2006, Valge 1). Kivisesse maastikku sobituda püüdes tõuseb see sõna otseses mõttes maa seest ja nihutab delikaatselt ajaloolise kvartali piire.
Tallinna moodsate hoonete taustal tõuseb esile mitu sakraalehitist – uus Püha Birgitta klooster (2001, Merivälja tee 18) sulandub harmooniliselt ümbrusse ning jätkab vana, 15. sajandi kloostrihoone varemete kõrval de facto selle traditsioone. Tallinna sünagoog (2007, Karu 16) on huvitav lahendus, kus väljast võrdlemisi tagasihoidlikku hoonet kaunistab sees imeline interjöör.
Uute projektide kõrval tegeletakse väga aktiivselt ka vanade hoonete renoveerimisega. Mitmeid neist püütakse säilitada nii palju kui võimalik.
Endises Rotermanni tööstuskvartalis (Rotermanni 8) asub nüüd uus, kontseptuaalne hoonekompleks – vanu vabrikuid täiendavad moodsad hooned, tänu millele on see kvartal haaramas linna arhitektuuriansamblis keskset rolli.
Endise elektrijaama hoones avati Energia avastuskeskus ja loomeinimeste keskus Kultuurikatel (Põhja puiestee 27a).
Üks hiljutisi projekte on Meremuuseum, mis rajati endistesse vesilennukiangaaridesse (1917). Viimased on suurepärane ja haruldane raudbetoonkuplite näide nii Eestis kui ka mujal maailmas (Vesilennuki 6).
